neljapäev, 24. september 2015

Kütioru maastikujooks

Mulle tundus, et Getrinil oli tohutu pingelangus peale poolmaratoni läbimist. Nüüd oli ta oma suure eesmärgi täitumisega teise suure eesmärgi unustanud või tundus see kohaliku sarja jooks nüüd lihtsalt teisejärguline, igaljuhul teatas Getrin laupäeva hommikul, et kas ma üldse pean täna jooksma minema :)
Ma ei osanud ööd ega ääd öelda, niimoodi lajatati mulle. Aga kohe oli mul vastus varnast võtta, ise ta ju oli kevadel kokkuleppe sõlminud, et jookseme kogu sarja koos. Tema tingimuseks oli, et mina jooksen temaga kogu sarja kaasa, minu tingimus oli, et ta peab siis kõik 10 jooksu lõpuni jooksma.

Õnneks ei vaielnud ta enam vastu. Vaid kaks jooksu ju veel.

Ega mul endalg ei olnud kerge kodust ära minna ja "tükeldada" seda laupäeva. Parema meelega oleks maasikapeenart ette valmistanud ja kasvuhoones sügistöid teinud...aga nüüd tuli need edasi lükata.

Kunagi varem ei ole ma nii palju jooksuhooaja lõppu oodanud :) ei tea isegi miks. Tunnen, et ma tahan puhata- liiga vara? Ei tea aga ma kuulan oma keha ja lasen endal natuke laisem olla.

Seega ei jäänud maratoni ja Kütioru jooksu vahele ühtegi jooksu.


Valmis! Teel...


Stardis olime 30 minutit varem, võtsime numbrid ja üle pika aja saime Kristiga kokku. Nii tore oli näha!

Kaks päikest :)


Jooks ise läks üsna ludinal, tõusudel kõndisime. Poolel maal metsa vahel tõusu võttes lasin korraks ka häälepaelad valla kui tagumikuvalu andis jälle tunda. Ütlesin Getrinile, et sörgin ta järel, et kui ta mind enam seljataga ei leia, siis mingu aga julgelt edasi. Õnneks ma siiski tasasel maal valu ei tundnud ja püsisin ikka sabas.
Getrini jooks oli ka kuidagi stabiilsem kui varasematel jooksudel.

Ega midagi põnevat rajal ei juhtunudki. Enne viimast mõrvarliku tõusu ütlesin Getrinile, et jookse nii kaua kui jaksad ja siis hakka kõndima, minu üllatuseks jooksis päris kaugele, ma ise oleks juba tunduvalt varem kõndima hakanud. Eks ta selle tõusul jooksmisega tõmbas ennast nii tühjaks, et lõpus oli nii läbi, et ütles, et hingata on valus. Lonkisime siis mäetippu, et sealt alla viimane jooksusamm teha ja finisijoon ületada.





Nüüd siis veel viimane jooks jäänud- Munamäe-Võru maastikujooks. Kohtumiseni!


Jooks numbrites:
Distants:9,5 km
Aeg: 1:04:44
Koht: 154
N30 koht: 15
Keskmine pulss: 159
Keskmine tempo: 6:50/km
Kalorikulu: 608 kcal





kolmapäev, 16. september 2015

Getrini poolmaratoni lugu


Alustame algusest. Juuni 2015- Kuidas mul tuli üldse selline hulljulge idee minna poolmaratonile!?- Sõbrannaga jutu sees vupsas välja et, ohoo, Getrin kuule, sa oled ju usinasti jooksmas käinud, sa poolmaratoni ei tahaks proovida? 
Heh, alguses tundus see mõte nii ulmeline- poolmaraton ja mina? Nalja kah. Palju ma enam sellele ei mõelnud. 

Juuli 2015- Mhh, see poolmaratoni idee polnudki nii halb.. äkki ikka prooviks? SEB TLN Maratonil oleks see esimene kogemus ju nii hea. Noh teeme ära?! 
Nädalake hiljem emaga kontsulteerimist sain treeningkava kätte, jehuu! Usinalt hakkasin treenima, esimesed 2 nädalat läksid nagu niuhti. 

Siis tulid ette laagrid jms tegevused. Egas midagi, ega trenn tegemata jää! Ainuke võimalus oli hommikuti varem ärgata, päevapeale poleks saanud trenne jätta, kuna just siis valitses Eestis põrgukuumuselaine. Mis seal ikka, äratus lükati poole kuue peale, et ikka trenn ja pesemine kah sisse mahuks. 

Laagris olin tegus
Nii möödus seegi nädalake, läks veel teine ja kolmas ka mööda. Ja oh imet, ongi käes viimane nädal enne poolmaratoni! Kuidas see aeg nii kiirelt läks? Jah, treeningkavast ei pidanud ma 100% kinni, olin vahepeal tõbine, tõstsime trenne ümber jne. Lõigujooksud kah üldse ei meeldinud😃 

 
Trenniraport emale laagrist


Isegi nädal enne poolmaratoni ei täheldanud ma mingit suurt ärevusemuutust, pigem olid sõbrad rohkem aktsioonis kui mina😃 

Viimane nädal üritasin teha ka teiperit (maratonieelne dieet-süsivesikute maha ja peale laadimine). Ega see koolisöögi kõrvalt väga kerge polnud, aga hommiku-ja õhtusöögid said ikka vastavalt siis ema näpunäidetele. 

Ja nüüd tuleb õnnetus- suutsin ma siis just enne poolmaratoni tõbiseks jääda. Nina tilkus ja nõrk oli olla. Ema ikka ütles, et ole valmis, poolmaraton võib ära jääda, kuid seda juttu ma ei teinud kuulamagi ja kulistasin muutkui liitrite kaupa borjomi alla😃 (kuigi tõsiasi, et jooks võib ära jääda oli tegelikkuses päris suur) 

Ega ma ei saanud poolmaratoni suurusest, tähtsusest ja reaalselt, maa pikkusest, appi see ju ikkagi 21,1 km?!?!?!?, aimu. Klassiõed kartsid ka vist rohkem, tuli ikka "Appikene see ju mega pikk maa, ma sureks küll ära" ja "Getrin mis sul viga on, et sa niisama lähed 21km jooksma"- tüüpi lauseid. 
Ja tõesti, suurusest sain ma alles aimu seistes Vabaduse platsil, jälgides seda meeletut rahvamassi ja kõike muud sellega kaasnevat. APPIKENE. 

Jooks ise läks üllatavalt sujuvalt. Ikka oli neid kohti rajal, mil mõtlesin, et samm väga venib ja kurk kuivab ja jalad on valusad ja miks see päike ometigi nii eredalt paistab- sada häda. Siis jälle mõni hetk oli nii mõnus, kulgesin rahulikult, nautides imeilusat Pirita rannajoont. 

Joogipunkte, peaks ütlema, et oli TÄPSELT parajalt. Kohe kui tekkis tunne, et uhh, kurk kuivab, tahaks JUUUUUUUAAAA, siis hopsti, oli silt et 100m pärast joogipunkt. SUPER. Mingil hetkel tuli rajal ikka väga motivatsioonivaegus peale, kõik need kiruvad mõtted tulid jälle pähe, aga sellelgi korral- just täpselt ilmus ergutustüdrukutepunt, kes andsid täpselt piisavalt motivatsiooni. 




Lõpp tuli ikka väga kiirelt, jõudsin isegi mõned kiiremad sammud teha. 
Mis ma ikka ütlen, vägaväga tore üritus, super korraldus. Ei hakka valetama, tõesti raske oli😃 
Aga peale finishijoone ületamist ei tulnud see raskus enam meeldegi, ümbritses positiivsus😃 Medal kaelas, nänn käes, sammusin röömsalt emaga autosse, ning siis juba koju😊 Nüüd tuleb ainult uute poolmaratonide poole püüelda





Õnnelikult finisis

teisipäev, 15. september 2015

SEB Tallinna maraton

Viis aastat ja 20 maratoni hiljem seisan ma taaskord Vabaduse väljakul, ma olen jälle tulnud peole- jooksupeole kus kõik kunagi alguse sai.

Vasikavaimustus ja kerge närv pole kuhugile kadunud, need lihtsalt käivad selle suursuguse üritusega kaasas.
Tegemist ikkagi Maratoniga. Olgugi, et neid on kogutud juba üksjagu, on antud distantsi ees ikkagi teatav aukartus.
Nagu jooksusõber Piret maratonipäeval ergutas: "Maratoni suudab joosta vaid 5% elanikkonnast, naiste protsent on veelgi madalam....minu silmis olete kangelased igal juhul...."
Kui viis aastat tagasi tundsin ma ennast tõesti kangelasena, siis nüüd on aastad teinud oma töö....maratonist on saanud harjumus ja mitte midagi üleloomulikku. Kangelasest on saanud tavaline koduperenaisest jooksusõber, kellele meeldib tõesti joosta maratoni :)


Esimesel maratonil 2011

Nii nagu viis aastat tagasi sõidab abikaasa autoga Vabaduse platsi lähedal asuvasse tupiktänavasse, mina lippan üle ristmiku peo südamesse. Taaskord on maatüdruk üksi suures linnas :)
Torman kohe stardimaterjale võtma ja kohtan treppidel Võru tublisid jooksjaid- Maigi, Epp, Renee ja Margus.
Kõik valmis oma esimeseks maratoniks. Teadmatus ja hirm on see, mis peegeldub nende noorsportlaste silmades. Tundsin ennast ära, justnagu mina selsamal päeval viis aastat tagasi.
Saatsin jooksjad heade sõnadega teele ja läksin edasi, et saada kätte oma stardinumber.
Tagasi auto juurde joostes avastasin, et minu jooksupüksid ei taha kuidagi jalas püsida, kohe täitsa alla vajusid teised. Ei ole nali! Peale igat jooksusammu, pidin mitu korda oma pükse kergitama. No täitsa jamaks kiskus.
See oli nii kummaline ja ootamatu, et ma ei saanud ise ka aru mis toimub. Ma ei ole ju paari päevaga nii palju alla võtnud??? Mis iganes, mu püksid libisesid mul jalast ja niimoodi maratoni jooksma minna ma küll ei tahtnud.
Jooksin suures paanikas Sportlandi telki, lootes midagi soodsat leida. Võtsin esimesed, mis meeldisid, proovisin jalga- super!
Igal tavalisel pühapäeval ei oleks ma endale 55.-(täishind 79.-) eest Nike jooksupükse ostnud, seda enam, et kodus oli neid varuga olemas....aga mul ei jäänud muud üle :(

Süda tilkus verd...
Hetk hiljem oli mul juba plaan valmis. Peale maratoni müün püksid maha! Ja annan kaasa lisaväärtuse- püksid on läbinud maratoni :D
Stardieelseks nautlemiseks aega ei jäänudki, koguaeg olin jooksus- kott pakihoidu, WC... ja juba hõigati, et viimane aeg on liikuda stardikoridori.
10 minutit enne stardipauku olingi kõigi peolistega aedikus.


Maratoonarid aedikus

Maratonimees isiklikult avas maratoni stardi. Uhke, uhke oli kõigi nende maratoonaritega teele asuda.
Kolme eelmise korraga on rada juba niivõrd tuttavaks saanud, et iga kurv ja auk asfaldil olid nii omased juba.
Minu maratonieelne ettevalmistus ei lubanud mul mingeid eesmärke seada aga siiski unistasin numbritest 3:59-4:00. Äkki! Äkki õnnestub!
Tedsin, et päris tõde selgub alles viimasel kümnel kilomeetril.
Seega, lasin oma jalgadel tegutseda. Esimesel ringil küll ilmselgelt liiga kiiresti. Keskmine tempo 5:15-5:25  aga no ei osanud pidureid tõmmata. Mõtlesin, et mine sa tea, äkki on veel teiseks ringiks ka jaksu....äkki?

Esimene joogipunkt tuli liiga ootamatult ja tuhisesin lihtsalt mööda. Teiseks joogipunktiks oli rahvast mu ümber juba natuke vähem ja oskasin oodata. Võtsin suutäie Maxim "moosi" ja jõin vett peale.
Juba peale teist joogipunkti tundsin, et täna ei maitse geel üldse hästi, kohe hakkas vastu ajama. Hakkasin otsima joogipunktides apelsini, sest mäletasin, et ühel jooksul see aitas. Esialgu ei leidnud. Tuli edasi liikuda ja loota.
Mida kilomeetrid edasi, seda rohkem hakkas märku andma ka minu kummaline valu tagumikus- seesama valu mille tõttu oleks 2014 aasta viimane- kaheteistkümnes maraton ära jäänud. Kas tõesi see on tagasi, mõtlesin ma. Ja muidugi mida rohkem ma sellele valule mõtlesin, seda rohkem see hakkas tunda andma.
Piritalt tagasi mere äärde jõudes palusin IcePower´i poistel ennast üle kasta, näitasin näpuga õige suuna kätte ja küsisin veel, et kas ikka läbi pükste võtab? :)





Kohe tundsin kuidas tagumik muutus tuimaks, justkui keegi oleks jääkülma veega üle kastnud ja konkreetne valukoht hakkas lausa kipitama, mõtlesin endamisi, et ju "rohi" mõjub. Sain natuke enesekindlust tagasi ja julgesin jälle loota, et vast vean lõpuni ikkagi välja.
Esimese ringi lõpuks oli valu tagasi aga mitte häirivalt. Pakitsus andis lihtsalt märku, et see probleem ei ole kadunud, ära liialt looda....

/Poolmaratoniaeg läks lukku 1:55/

Niisiis teisele ringile läksin juba suure ettevaatlikusega. Ma ei valeta, motivatsioon oli täiesti kadunud. Tempo oli kohati 6:00/km
Püüdsin kella mitte vaadata ja kuidagimoodi hoida ennast liikumisest. Vahet ei ole siis mis tempoga.
Ütlen täitsa ausalt, et nii suurt kiusatust kõndima hakata, ei ole varem olnudki. Aga uhkus oli see, mis ei lasknud kõnnisammu teha.
Nagu ikka sellistel hetkedel käib minu sees tõsine lahing- sõda! Ma vaidlen iseendaga:
"Ma ei suuda, kas tõesti hakkan kõndima?"
"Ei, sa ei hakka kõndima! Sa jooksed maratoni läbi, Jooks on lahe!"
"No tõesti, enne katkestan kui kõndima hakkan!"
"Ei ma ei katkesta ka, mida see näitab? Et jooks ei ole lahe???"
"Sa pead jooksma, j o o k s e ! ! !"

Ma jooksin, see oli tuim, emotsioonitu jooks.
Õnneks olin nüüd juba joogipunktides leidnud ka apelsinid...mmmmm, mu pääsemine :) See vastik geelimaitse oli peale valu tagumikus teine häiriv komponent minu selle päeva maratonil.
Nüüd sai see leevendust ja enesetunne läks paremaks, sest vahepeal oli juba tunne, et pean metsa oksendama minema. Teine variant oli üldse mitte "moosi" tarbida aga ma olin niigi juba mitu punkti vahele jätnud, vaid vett joonud, seega ei tahtnud riskida, et täiesti kustun.

Piritale jõudes hakkasin juba vaikselt ootama 4:00 tempogruppi, ei olnud mingit võimalust, et ma suudan nende ette jääda. Ma küll ei piilunud kordagi oma seljataha aga minu sisetunne ei petnud mind. Nad said mu kätte. Tagasipöördel lonkisin neil veel sabas aga minu tempo oli võrreldes esimese ringiga mitukümmend numbrit aeglasem.
Nüüd tagasiteel tundsin justkui jookseks oma esimesel maratonil, enesetunne oli täpselt selline nagu korralik "must auk" oleks mind tabanud. No tabaski vist.

Tegelikult ma ju tean, et maratoni enesetunne sõltub suuresti ettevalmistusest ja eelnevatest treeningutest. Ja seekord oli minu ettevalmistus tõesti väga tagasihoidlik.

Õnneks leidsin ennast taas. Võibolla aitasid vastujooksjad ja see, et nägin tuttavaid nägusid, võibolla olid need tantsutüdrukud, kes ergutasid nimepidi, võibolla oli see noormees, kes ulatas geelipaki ja ütles: "Jooks on lahe!"

Igaljuhul enne mere äärde jõudmist olin ma endas taas jõu leidnud. Ja sealsamas sain ka viimase toosi IcePowerit oma tagumikule ja jalgadele. Siis ma tundsin, et jalad hakkasid taas liikuma ja enesetunne oli mitu pügalat parem.
Ma tundsin ennast taas elusana, inimesena :)

Nüüd ootasin, et millal hakkavad poolmaratoni omad vastu tulema ja varsti olidki näha esimesed kiiremad ja sealt edasi aina rohkem ja rohkem, see rivi tundus lõputu. Minu pilk oli vaid lilladel särkidel, sest teadsin, et Getrin plaanis minna lilla Nike särgiga jooksma. Just siis kui ma olin juba lootuse kaotanud, hõikas keegi "Hei, emme!" Ma: "Getrin!!!"

Näha tütart nii rõõmsa ja õnnelikuna rajal, tekitas ka minus meeletu õnnetunde.

Mul ei olnud enam palju jäänud. Minu ees ja taga kuulsin jooksjaid arutamas lõpuaegade üle ja sealt kuulsin ka, et veel on võimalus nelja tunni aega joosta.

Ma ei usu, et see mulle kiirust juurde andis aga edasi ma müttasin lootuses, et äkki siiski :)
Ja kui lõpuni oli jäänud neli kilomeetri ergutas üks noormees tee ääres jooksjaid ja ütles, et oleme nelja tunni graafikus. Ma lausa lendasin selle peale, viskasin pöidlad püsti ja ütlesin kutile: "Äge ju!"

Kui jäänud oli kilomeeter lõpuni, julgesin ka kella vaadata. Vist ei vea välja. Pingutasin, mis ma pingutasin. Möödajookse oli lõpus päris usinasti. Kuskilt ma selle jõu võtsin...aga kui finišikoridori keerasin nägin kellal 4:01...

Õnnelik sellegipoolest!

Finišis


Järjekordne maraton kirjas, sedapuhku siis number  21.


Maraton numbrites:
Aeg:04:01:51
Koht: 1020
Keskmine tempo: 5:41/km
Keskmine pulss: 167
Kalorikulu: 2476 kcal


Getrini kokkuvõte oma elu esimesest poolmaratonist jõuab blogisse homme.


esmaspäev, 24. august 2015

Skechersi poolmaraton

See oli peale Rõuge maratoni kui olin motivatsioonist ja energiast tulvil ning otsustasin ennast kirja panna Skechersi poolmaratonile. Täiesti kogemata sattusin FB-s antud võistluse kohta infot nägema ja kohe tegin ka otsuse. Seda enam, et poolmaratoni ei olnud ma nii pikka aega üldse jooksnud ja nii põnev tundus taas ennast sellel distantsil proovile panna.


Allikas:Facebook


Ja samale ajale sattus täpselt puhkus ka, seega tundus kõik klappivat. Saab veel enne võistlust korralikult trenni teha ja...
Ja võistlus ise ju ideaalne tempotrenn eelseisvaks Tallinna maratoniks.
Paraku nii hästi ei läinud nagu ma endale vaimusilmas ette kujutasin. Tegelikkuses tegin natuke vähem jooksutrenne kui planeerisin, sest aega ja tähelepanu tahtis ka pere.

Olime mõned päevad perega Lätis ja organiseerimist vajas ka kõige väiksema sünnipäev. Nii see aeg läks ja lõpuks jõudis võistlus ikkagi liiga kiiresti ja ootamatult kätte.
Ja juuli alguse entusiasm oli kadunud, mitte küll päris aga natukene kahanenud siiski:)

Võistluseelne treening oli siis selline:
E: 9,7 km (sörk)
T: 9,4 km (sörk)
K:-
N: -
R: -
L: 12km (Võistlus- Lasva jooks)
P: -
E: 10,3 km (Sörk)
T: 6,7 km (1km sörk+ lõigutrennid vahepeal+ 2km sörk)
K: 20,1 km maastikuratas
N: Skechersi poolmaraton

Nimoodi kirja panduna ei olegi kõige hullem aga ise tundsin küll, et olen laiskusehunnik :D No ja enne seda tabelit oli neid jooksutrenne veel vähem.

Toitumine jäi ka täiesti tahaplaanile, ei mingit teiperit. Ühesõnaga ettevalmistus oli kehvake- minu moodi:)
Aga enesetunne oli hea ja kuna mul ei olnud ju mingit ajalist eesmärki siis ei põdenud ma millegi pärast. Võibolla ühe jooksu oleks seal(kolm tühja päeva) vahepeal teinud.....

Läksin võistlusele ilma suurte lootusteta, eesmärgid puudusid aga mõnus ärevus oli siiski sees, justkui läheks oma esimesele.
Tahtsin hirmsasti hea enesetundega raja läbi joosta ja ennast selles suhtes proovile panna, et mis see reaalne aeg on sellise tagasihoidliku ettevalmistusega.

Läksime võistluspäeva hommikul suhteleiselt vara juba Võrust minema, jõudsime tund enne võistlust kohale. Võtsime numbrid, särgi- super ilus särk!

Ilus värvilahendus, mulle meeldib :)



Siinkohal kiidan korraldust, sellise raha eest sai võistlust ja rohkemgi veel. Rajal oli piisavalt noole viitasid ja helkurvestidega suunajaid. Joogipunkte parajalt, rada ise s u p e r. Mulle nii meeldis see rada!!!


Ilm muidugi pööras täitsa ära- suvi tuli tagasi ja seda küll ei oodanud aga mingit draamat ma ka sellepärast ei korraldanud, pigem...nagu ma olen ka maininud, on see minu eelis teiste ees- talun veits rohkem kuumust.

Kristiga stardipaigas


Ahjaa, niipalju ma siiski tegin, et jõin eelmisel päeval mitu liitrit mineraalvett ära ja võistluspäeva hommikul ka võtsin pudeli auto peale kaasa. Ja üks geelipakk oli ka plaan rajale kaasa võtta.

Närvi sees ei olnud.

Kristiga aja üle diskuteerides julgesin ma selle küll välja öelda, et alla kahe tunni jookseme kindlasti. Kristi nii kindel ei olnud aga lõpuks oli ta minuga nõus, et kui Gätly nii ütleb siis ok, autojuht võib tulla finišsse järgi arvestusega, et oleme enne kahte tundi tagasi :)

Tegime natuke enne starti Kristiga ka soojenduse ja võtsime osa isegi soojendusvõimelemisest. Lõpuks oli võhm korralikult väljas :)
Stardikoridoris ei olnud vaja kaua oodata kui kõlaski stardipauk, minu kella järgi peaaegu 2 minutit varem :) Ja tavaliselt on mu kell sekundi pealt sünkroonis võistluste stardiaegadega :)

Läksin vooluga kaasa nagu suurematel võistlustel ikka, kui siis kella vaatasin ja nägin, et seal on tempo 4:30/km ning võtsin kohe jooksusammu aeglasemaks.

Esimestel kilomeetritel ei osanudki tempot valida, kas on äkki liiga kiire? või pigem võiks kiiremini liikuda? Ikkagi päris palju aega möödas viimasest poolmaratonist ja jalgades ikkagi enamasti maratoni tempo :)

Allikas:Treenitus.eu






Aga nagu ma ütlesin, ei olnud eesmärki.....
Proovisin enesetunde järgi, vahel kiirendasin, siis hoidsin tempot, oli ka päris palju möödumisi.
Kuna osalejaid poolmaratoni distantsil ei olnud väga palju, enam-vähem samasse auku nagu on meie Võrumaa pikamaajooksusarjas :) , siis jäid need särgid väga hästi meelde kellest sai mööda mindud või kellega väga pikalt koos joostud.

Enne esimest joogipunkti tekkis minu selja taha natuke suurem seltskond- kuni 10 jooksjat. Seal oli palju lobisemist, ise veel mõtlesin, et kuidas nad suudavad sellise tempo juures niimoodi lobiseda. Ise tegelesin küll õige tempo hoidmise ja hingamisega :P

Selles samas seltskonnas oli ka Rõuge maratoni teine naine- Piret, kes mind seljatagant tervitas. Muidugi! Mul oli ju sama riietus, mis Rõuges :P Ja seda selga sai ta Rõuges päris palju näha :)
Peale joogipunkti läks see suurem seltskond eest ära, püüdsin küll kaasa minna aga natuke liiga kiire oli minu jaoks. Kulgesin edasi enamasti üksi.

Rada oli nii mõnus, enamasti lauge, vähemalt mulle tundus nii. Kasutasin laskumistel jälle võimalust ja tegin pikemaid samme, hullult hea minek oli ikka. Vähemalt ma ise olin endaga super rahul.

Igas joogipunktis võtsin oma geelilonksu ja juurde ohtralt vett. Kilomeetrid liikusid väga kiiresti ja enesetunne oli super.

Allikas:Treenitus.eu



Umbes 8-ndal kilomeetril sain endale mõnusad seltsilised. Jookspartneri erksas särgis noormees ergutas minu seljataga olevat tüdrukut. See oli nii lahe ja ausalt ma sain sellest nii palju tuge ja motivatsiooni. See noormees nägi nii palju vaeva, et seda tüdrukut ergutada ja tema tempot hoida. Ma jõudsin mitu korda mõelda, et issand kui lahe kui mul oleks selline treener igakord võistlustel kaasas. Igaljuhul ma sain neist kahest nii palju abi, ma lausa lendasin, sest ma kahmasin kõik need ergutussõnad endale, mida see kutt jagas :D


Allikas:Treenitus.eu



Ma olin nii õnnelik seltskonna üle ning mingil hetkel ma tundsin, et oih ma teen ju jooksuvõistlustel Getriniga sama asja- jooksen ees ja jagan infot, annan õpetussõnu, motiveerin. Ma loodan, et Getrin tunneb võistlustel sama nagu mina tundsin sellel poolmaratoni võistlusel.

Ma tundsin, et olen või sees selles seltskonnas. Nüüd oli mu ainuke mõte, et siia ma jään, jooksen nendega lõpuni- ma suudan seda! Isegi kui tempo võetakse ülesse :D Ma suudan!

Ühel hetkel ma ütlesingi kaasjooksjale, et Sul on nii lahe treener, et ma jään teie seltskonda :)

Vahepeal ma isegi tundsin, et tempo läheb kiireks ja kartsin natuke aga ei, ma suutsin ilusti kaasa joosta :)

Olime möödunud 14 km postist, kui tundsin et jaksu on rohkem, äkki ma hoopis pidurdan oma tempot selles seltskonnas püsides? Ega ma kella väga ei jälginud aga niipalju kui pilk kellale läks oli seal 5:10- 5:20 tempo.
Ja nii ma siis otsustasin oma teed minna aga ei läinud kaua mööda kui kuulsin tuttavaid hääli jälle selja taga.
Nüüd oli mul eesmärk - tõestada, et ma ei kalkuleerinud valesti kui otsustasin minema minna :D
Lihtsalt ma tundsin, et energiat on ja jalad tahaksid kiiremini joosta...

Kuskil seal enne asfaldile jõudmist tervitas Contra ka jooksjaid oma valju häälega. Kummardasin ka tänutäheks ja lehvitasin. Sai jälle natuke powerit juurde.

Asfaldile jõudes tuli joosta üks lõik edasi tagasi, nii et tagasipöördel sai enda järel jooksjaid näha. Tolhetkel oli minu abistajate duo kohe minu seljataga aga minu jaoks algas siis juba lõpuspurt ja ma ei kahelnud, et lõpetan nende ees kuigi see ei olnud nüüd teabmishulleesmärk :P
Kuulsin kui noormees ütles sellele tüdrukule minu selja taga, et lõpp lähebki raskeks....ju ta oli esimesel, mõtlesin ma.


Allikas:Treenitus.eu

Ma nii oleks tahtnud tolhetkel kuidagi seda tüdrukut aidata või motiveerida aga samas, tal oli ju tugiisik olemas.

Mina jõudsin vaid mõelda, et küll on hea, et mul on jaksu veel lõpuspurt teha.
Sellel edasi-tagasi lõigul sain ka Kristiga kokku ja viskasime käed kokku.


Edasi hakkasid juba linna kõrgemate majade katused paistma ja finiš tundus käega katsutav olevat.
Veel oli jäänud viimased 500m ja finiškaar paistis.
Ma olin rõõmus!
See oli ülimalt lahe päev.

Kui finišsse jõudis ka tüdruk kollases, siis tänasin teda seltskonna eest ja kiitsin veelkord tema lahedat treenerit.


Ilus medal




Keskmine pulss 171(päris kõrge) ja keskmine tempo 5:13/km


Finišjoone ületasin hüpates :) ja sain selles eest ka medalijagajalt komplimendi. Nii armas. Kingikott oli üllatus, need kuivatatud marjad olid väga head.



Kingikoti staff



Võistlus numbrites:
Aeg: 1:50:11
Koht:115
N koht: 31
Distants: 21,1km
Keskmine pulss: 171 !!!
Keskmine tempo: 5:13/km
Kalorikulu: 1223 kcal


Kohtumiseni Tallinna maratonil ;)

neljapäev, 20. august 2015

Jõe-ja Järvejooks Lasval

Kui nüüd lühidalt öelda, sest pikemalt ei ole midagi lobiseda, siis jooks sai läbitud :)
Nii nagu see on juhtunud kõigi sarja jooksudega sellel aastal.

Korraldus oli super, nagu alati. Ilm lausa ideaalne, rada mõnus- vahelduva maastikuga, enamasti tasane.

Aga minu jooksmisest...ei olegi nagu midagi rääkida viimasel ajal, eks ?!?

Olen nüüd juba mõnda aega tundnud, et need jooksud sellisel kujul ei paku mulle mingit pinget, usun, et ridade vahelt olete seda teiegi välja lugenud. Eesmärk on ju õilis- joosta sari koos tütrega läbi ja toetada teda esimesel jooksuaastal...aga kui nüüd täiesti ausalt üles tunnistada, siis mida jooks edasi, seda raskemaks minul läheb. Emotsionaalselt.

Pärast Lasva jooksu tundsin seda eriti ja üsna tihti olen mõelnud sarja jookse joostes seda mõtet, et oi kui tore oleks kui peale finišeerumist läheks ja jookseks nüüd ühe korraliku jooksu ka, teeks teise ringi otsa- ikka korraliku võistluse :)

Viimased jooksud on olnud tõesti sellise pulsi ja tempoga, mis kodus trenni tehes. Samas Getrini jaoks on olnud viimased kaks jooksu just suur väljakutse raja raskusastme ja distantsi poolest. Ärge saage valesti aru, mul on tütre pärast hea meel ja ma toetan teda rajal ikka edasi aga ma pean kuidagi oma sisemise minaga mingid kokkulepped saama.

Viimastest võistlusjooksudest pole mul iseenesest ju midagi rääkida, nagu te isegi olete aru saanud. Vaevalt teid nii väga huvitab minu tütre jooks, no kindlasti huvitaks aga see oleks üks teine blogi :) Ikka tahate kuulda minu emotsioonidest ja rajal läbielatust, selles ju minu blogi mõte ongi. Mina võin ju ikka õhinal rääkida türe edusammudest, muredest ja väljakutsetest aga see pole päris see, mida teie ootate, eks!

Lasval tajusin kohe eriti kui rea lõpus me tegelikult oleme :)
Jooksime finiši poole kui vastu jalutas Silja Suija, kes küsis : "Raske jah?" Ma rõõmsalt:"Ei olnud midagi rasket!"
Aga siis ma taipasin...ju mul pidi ikka hullult rakse olema, et nii rea lõpus kohale vangerdasin :P

Paljud ei tea ja ei peagi teadma, et ma raja koos tütrega kaasa jooksen aga see polegi tähtis, mida teised minust arvavad- olen ma esimene või viimane, tähtis on ju see mida ma ise tunnen ja viimasel ajal ei tunne ma ennast hästi. Ma ei sa ennast välja e l a d a :) Ma ei saa endast lõvi välja lasta :D


Peale finišt kui auto juurde lonkisime, kuulsin kuidas keegi hõikas mu nime, see oli üks tuttav, kes oli laadal müümas. "Noh, nii viimased olitegi või?", oli tema imestus suur.
Ja jälle ma pidin seletama, et ma ei.....
No jah aga Getrin pole ju milleski süüdi, tema on ju väga tubli! Oma vanusegrupis enamasti 6,7,8 koht (Y)


Tegelikult on ju ainult kaks sarja jooksu veel - Kütioru jooks oma tõusudega ja Munamäe-Võru maastikujooks- minu üks lemmik :)


Allikas:Võrumaa Spordiliit. Finiš

Võistlus numbrites:
Aeg: 1:18:28
Distants: 12km
Keskmine pulss: 144
Keskmine tempo: 6:34/km
Kalorikulu: 596 kcal

 

teisipäev, 4. august 2015

Vastseliina Linnuse jooks

Eelmise aasta jooksust oli meeles vaid ilusate vaadetega rada ja kehvapoolne jooks :)

Vastseliina linnuse jooks liitus pikamaajooksusarjaga eelmisel aastal, üsna värske jooks teine, raja pikkuseks 12,1km.

Allikas:Võrumaa Spordiliit. Võistluskeskus


Nagu ka eelmisel aastal, oli ka seekord jooksupäeval Vastseliina linnuses avatud uste päev ja programm oli päris mitmekesine, tegevust paistis olevat kõigile.

Eesootav võistlus oli Getrini jaoks seni pikim jooks/võistlus. Natuke muretsesin sest eelnev nädal oli üsna intensiivne- esimene tõsisem ettevalmistusnädal sügiseseks poolmaratoniks. Jah, nüüd on see siis kõva häälega välja öeldud- Getrin läheb sügisel Tallinnas jooksma oma elu esimest poolmaratoni. See oli Getrini mõte ja kui esialgu ma kahtlesin, siis nüüd olen natuke aega ise ka selle mõttega harjuda saanud. Etteruttavalt ütlen siis, et peale Vastseliina jooksu on tekkinud minus taas kõhklused, kahtlused...äkki liiga vara siiski...

Tütre nädalasse oli mahtunud juba mitu erinevat jooksutrenni- sörk, kiirendused, võimlemine.
Ja nädala lõpus oli kava järgi üks pikk jooks, kindlasti ei pidanud see olema 170 pulsiga, raskete tõusudega maastikujooks aga midagi ei olnud teha. Sarja jooks oli ka vaja ära joosta, niisiis sai kavas natuke vangerdusi tehtud ja pikajooksupäevaks sai laupäev ja pühapäevast sai puhkepäev :)

Õnneks sai laupäeva hommikul rahulikult ja kaua magada, igaksjuhuks olin siiski pannud ka äratuse kell 9:00 ja oh imet, vaid mõned minutit enne kella helinat oligi minu uni läinud. Olin ennast ilusti välja puhanud.

Hommikusöögiks mitmeviljapuder chia seemnetega, võileib ja kohv- traditsiooniline staff :)
Getrin plaasterdas oma veriseid kandasid, mis tutikad jalatsid olid paar päeva tagasi tekitanud. Ütles, et kõndida on valus aga joosta kannatab. Veel üks põhjus juures mis pani muretsema.
Palusin tal kohe mitu kihti plaastreid panna sest ausalt, vaatepilt oli üsna õõvastav ja väike hirm oli küll, et kuidas ta selle pika jooksu täna ära jookseb.

Enne väljasõitu vaatasin veel FB-st juhiseid kuidas Vastseliina jõuda ja nägin seal ka videot eelmise aasta rajast, näitasin seda siis ka Getrinile, et teaks mida oodata.

Kella 11 paiku hakkasime Getriniga kodust liikuma. Kuna eelmise aasta jooksust tõesti suurt midagi ei mäletanud, siis palusin Getrinil eelmise aasta postitus üles otsida ja see kõva häälega ette lugeda.

Põnev oli kuulda kellegi teise suust iseenda mõtteid :) Kõik tuli meelde küll!
Sain natuke aimu tempost ja lõpuajast. Kuigi see teadmine midagi juurde ei andnud.

Kohale jõudes, võttis Getrin numbrid, mina käisin vetsus. Istusime korraks maha, mitte maha vaid pingile...aga no oleks vist pidanud ikka maha istuma, sest püsti tõustes avastasin, et tagumik naksub, istusin vaigu sees. Tagumik oli kenasti pruuni lögaga koos. Õnneks Getrin teatas, et tal varupüksid kaasas. Milline vedamine. Niisiis jooksin Getrini uute Nike pükstega :)

Ilusad numbrid seekord- 22 ja 44 :)


Stardipauku ei kõlanud, loeti sekundeid ja nii see rahvamass liikuma hakkas.


Allikas:Võrumaa Spordiliit. Start


Otsustasin seekord, et jooksen Getrini seljataga. Sellega väldin asjatut pidurdamist ja edasi-tagasi sõelumist. Valmistasin ennast siis ette, et mingit tempojooksu siiski ei tule, vaikne kulgemine.
Oma maratonieelsed tempotrennid pean ikka ise planeerima :)

Allikas:Võrumaa Spordiliit. Esimesel kilomeetril



Jäime suuremast rahvamassist kohe taha poole, vaatasin isegi korraks kella, et tempo liiga aeglane/kiire ei ole. Plaan oli h ä s t i rahulikult joosta. Vaja oli ikka tütar tervelt finišisse viia.
Teise kilomeetri alguses sai kohe ohtralt tõuse võetud aga kuna Getrin enamasti tõusul jooksis, siis läksime päris mitmest jooksjast seal isegi mööda.

Edasi kulgesime vaikselt, sirgete peal oli mitmeid möödujaid. Küsisin vahepeal Getrini pulssi, see oli enamasti 170 kandis, samalajal kui minul 135-140.
Mingist tempo tõstmisest ei saanud isegi mõelda. Üritasin tütart hingama õpetada- läbi suu ja sügavalt aga tal oli ikka oma tehnika :) Ma ise tunnen kuidas mind tõusudel õige(minu jaoks õige) hingamine tohutult aitab, kohe läheb palju kergemaks.

Kui Getrinil käis tõsine võistlus, siis minul oli aega loodust nautida ja mõtteid mõelda.
Enamus rajast kulgesime Geteriniga kahekesi, viis viimast kilomeetrit olid meiega ka kaks tüdrukut. Paar kilomeetrit enne lõppu läks üks roosa särgiga tüdruk meist ette ja teine tüdruk jäi maha.
Kui lõpuni oli jäänud 2km, vaatasin kella ja lukku läks eelmise aasta aeg 1:09...

Viimastel kilomeetritel tempo püsis, oli selline tasane kulgemine.
Viimase kilomeetri alguses ehmatas küll Getrin mind ära kui hingates imelikku häält tegi, nagu oleks hing kinni jäänud. Ma pidin teda lausa sundima seisma jääma, sest tema muudkui kimas edasi.
Ütlesin siis, et liigume alles siis edasi kui kõik ok.
Ma jõudsin juba igasuguseid õudukaid mõelda....juba tundsin süümekaid, et üldse nii pikale võistlusele olin tütart lubanud.
Aga hetk hiljem oli kõik korras ja juba ta jooksis edasi, küsisin küll tuhat korda, et kas valutab või pistab või....
Kõik oli korras ja isegi kiirendas veel enne lõppu.

Aga see kõrge pulss ja esimene pikk distants tegid oma "töö"

Edasistes treeningutes on nüüdsest palju madala pulsi trenne ehk siis kui vaja teeb kiirkõndi aga pulssi üle 130 ei lase.

Lõpus tekkis jälle võistlusmoment kui meie tagant tulijat ergutati mööda minema. Ütlesin Getrinile, et võtku väga rahulikult, ei ole mõtet (täna) enam pingutada. Suur ja raske töö on tehtud, nüüd vaja vaid vormistada ja see ei oma üldse tähtsust kas kaotad või võidad ühe koha :)

Tähtis, et sellega hakkama said (Y)

300m enne finišit

Nagu ma FB-s kirjutasin:
"Me ei lõepta siis kui oleme väsinud, me lõpetame siis kui oleme finišis" ;)
Ja nii me lõetasime sarja seitsmenda jooksu. Kolm veel!




Numbrites:
Aeg: 1:23:58
Distants: 12,1km
Keskmine tempo:6:53/km
Keskmine pulss: 147
Kalorikulu:668 kcal

Getrini  N16- 6 koht (III koht hetkel kuue jooksu kokkuvõtes)

Kohtumiseni juba 15.08 Lasval !

Allikas:Võrumaa Spordiliit. Värske vesi ootamas lõpetajaid








laupäev, 25. juuli 2015

Uhtjärve jooks

Peale nelja 10-ne tunnist tööpäeva vedasin ennast Nõiariiki, et joosta koos tütrega järjekordne Võrumaa pikamaajooksusarja jooks, järjekorras kuues.
Joosta olen viimastel nädalatel saanud vähem kui tahaks. Pikad ja tihedad tööpäevad lihtsalt ei võimalda, õhtuks olen nii läbi, ainuke mida ma veel peale tööpäeva suudan, on jalad seinale visata :)

Seega on nüüd järjest tulevad sarja jooksud justkui õnnistus, hea ettevalmistus augustis toimuvale poolmaratonile. Ise ma ju tempojooksu teha ei viitsiks.
Juba järgmisel laupäeval on järgmine sarja jooks- Vastseliina linnusejooks. Ja sealt edasi 15.08 Jõe-ja järvejooks Lasval. Ideaalne ajastus mulle, mõnusad tempojooksud enne suurt võistlust :)

Tööpäeva lõpp jõudis ootamatult kiiresti kätte, nii et ma olin unustanud oma viimase toidukorra ja kui riideid vahetasin, siis tundsin, et kõht on jube tühi. Näppasin siis töökaaslase seemneleiba paar viilu ja õgisin seda samal ajal kui riidesse panin :)

Kell 18:00 oli väljasõit Võrust, võtsin ka Kristi peale ja u. pool tundi hiljem olimegi Nõiariigis.
Numbrid käes ja rinnas, suundusime vetsu järjekorda ja sealt edasi soojendusvõimelmist tegema, mida ma seekord väga lohakalt ja katkendlikult kaasa üritasin teha :P

Kristiga enne starti


Ja juba me ootasime stardikoridoris kuidas sekundeid loetakse. Enne olin teinud tütrele kiire ülevaate raja esimestest kilomeetritest ja andnud märku ohtlikemast kohtadest. Paraku ei olnud minu ülevaade selline, mis teda tegelikult ees ootas. Reaalselt oli ta rohkem kui šokeeritud :P

Allikas:Võrumaa Spordiliit. Start


Juba teisel kilomeetril kaotasin ta silmist, nii et jäin raja äärde seisma ja ootama kadunud last, juba kahtlesin, et võibolla on ta hoopis eespool aga lõpuks nägin tuttavat lillat särki. Kui me üksteist taasleidsime ütles tütar, et mingu ma ees minema, tal kisub jalg krampi. Ei läinud ma kuhugile, kokkulepe on kokkulepe ja nüüd oleme kuni sarja lõpuni koos, enam ei ole tagasiteed. Pigem oli just vajalik, et ma tal nüüd lähedal oleksin, sest kui jalg ikka nii krampi kisub, et enam astuda ei saa, siis olen olemas ja saan abiks olla. Niisiis hoidsin ikka ennast mõned meetrid eespool.

Liikusime edasi kuigi üsna aeglaselt. Hiljem tütar ütles, et kõige hullem oligi see esimene pool rajast kui tuli mäe külje peal joosta, keha oli kogu aeg kreenis ja jalad tossu sees viltu. Samas tuli koguaeg ka jalgade ette vaadata, sest iga väiksemgi vale liigutus, oleks võinud tähendada vigastust.

Mulle see rada iseenesest täitsa meeldib, kohati oli tahtmine küll jalad tagumiku alt välja tõmmata ja minema tuisata. Nii raske oli ühtlast tempot hoida, ma ikka jooksin vahepeal omas tempos siis taha vaadates selgus, et tuleb jälle pidurdada....Niipalju ei ole ma varem pidanud jooksupause tegema, et Getrinit järgi oodata. Aga see oli ka kõige ekstreemsem rada tütre jaoks, ta oli küll enamvähem teadlik mis ees ootab aga reaalsus oli tema jaoks tuhat korda hullem ja ju see viis motivatsiooni alla ning sellega koos ka tempo :)

Hoidsin teda koguaeg eesoleva raja olukorraga kursis, lähenemas oli joogpunkt, soovitasin tal juua võtta. Ise ei tundnud vajadust. Peale joogipunkti läks rada natuke laiemaks ja sai väheke vabamalt joosta.

Allikas.Võrumaa Spordiliit. Vahefiniš


Meil tekkis seal üks jooksjate seltskond, kelle tempo oli Getrini tempoga üsna sarnane, lobisesin ühe tuttavaga pikemalt jooksuteemadel. Ta uuris, et kas peaks jooksu vahepeal ka jooma, milline peaks olema jooksusamm jne.
Mina sain rääkida vaid enda kogemustest ja oma arvamusest sest sellist kooliraamatu infot mul väga ei ole :)

Ja kui ma olen ennegi märganud, et inimestel on tekkinud arusaam, et ma olen hull jooksja, ainult jooksen, siis tegelikult nii see ikka ei ole. Ka see tuttav küsis, et Sa jooksed iga päev jah?
Ei jookse! :)
Näiteks viimase kaheksa päeva jooksul, olin vaid kahel korral jooksmas käinud. Ma jooksen siis kui olen puhanud, oma keha ma hoian ja piinama ennast ei hakka. Jooks peab minu jaoks nauditav olema.

Ma saan täitsa aru kust selline arusaam on tekkinud. Jagan ju oma FB lehel peaaegu igapäev infot, teinekord inimesed ei süvenegi, mida ma seal kirjutan või ütlen. Tihti ma lihtsalt jagan mõtteid või eesootava võistluse infot jne.

Ja kui mul on tõesti mitu vaba päeva järjest või puhkus, siis loomulikult ma kasutan seda võimalust ja luban endale igasse päeva ühe jooksu :) See on puhas rõõm, see on minu tunnike- ainult mina ja minu tossud :)
See on AINULT üks tunnike ööpäevast, mille kulutan endale, ülejäänud 23h olen ema, koristaja, kokk, autojuht, aednik jne. Lihtne ja arusaadav ju ?!? :)

Ma usun, et Võrumaa jooksusarjas osalejate seas on väga palju neid, kes teevad minust oluliselt rohkem trenni. Ja minu respect neile!
Mul on nii-nii hea meel näha nende joosjate entusiasmi ja edusamme, kes just alustasid sarjas osalemist või kes on juba aasta kaasa löönud ja nüüd on eesmärgiks tulemuse parandamine.

Meenuvad oma esimesed kaks jooksuaastat, mil olin adrenaliinist tulvil, motivatsioon laes ja eesmärgid kõrged. See oli mõnus aeg :)
Samas ma tunnen, et astusin õigel ajal sellelt karusellilt maha, paraku olen näinud ka seda kuidas liiga kõrged eesmärgid viivad pettumuste ja motivatsiooni kadumiseni. Või vigastusteni.
Mul on olnud õnne ja ma tunnen, et olen siiani teinud õigeid, kaalutletud otsuseid.

Jooks peab olema lahe :)

Nüüd läks liiga suureks heietamiseks...

No ei suutnud ma kuidagi tütre tempot tõsta, tõus tõusu järel tõmbas minu üritustele joone peale. Viljapõllul oli jälle nii kitsas rada, et seal ei saanud ka mingeid möödajookse teha. Olin juba paar kilomeetrit tagasi kuulnud, et jooksu korraldaja Contra on meil kuskil seljataga. Tema jutuvada on ju kaugele kuulda ja tunda :)
Nüüd, heinamaal oli ta meile järgi jõudnud. Küsisin, et kas läheb herilasi üle vaatama :) Et hoidku mesilinnud meist eemal.

Kilomeetri postid vahetusid üsna kiiresti ja kui silmapiirile jõudis 500m post, siis kuulsin, et ühel hakkas minu seljataga väga kiire, siblimine läks lahti ja mööda ta läks. Ja siis ma alles nägin, et see mu oma tütar. Lõpuks! Ma nii õnnelik, sain ka joosta :) Reageerimisele ka kulus natuke aega aga mõnus tunne oli sappa võtta. Läksime sellel lõigul u. 5-6 jooksjast mööda. Ja lõpu tõusul veel mõnest.

Finišsirgele jõudes oli tütrel võhm nii väljas, pikk tõus võttis ikka korralikult läbi. Hõikasin talle küll, et pangu tempot juurde, kohe saadakse kätte, seljatagant tuleb püüdja. Ta ei arvanud, et keegi tahab veel lõpus temast mööda minna aga näe ära tehti meile lõpus :) Seekord siis lõpetasime kolmekesi :)

Tore finiš oli igaljuhul. Aitäh, tüdrukule kollases, et natukenegi põnevust lõppu tõid ;)

Vähemalt tõi see tütrele naeratuse näole ja enesetunne ei olnudki nii hull kui näiteks Pullijärve jooksul.


Allikas:Võrumaa Spordiliit. Finiš

Hiljem sain tütrelt muidugi kuulda kui hullumeelne rada see Uhtjärve rada ikka on. Kuidas üldse sellisele rajale inimesi jooksma lubatakse. Miks nägi rajameister niipalju vaeva, et oksad jooksurajale võimalikult risti-rästi maha asetada, mülgastesse võimalikult palju pori tassida ja augud sügavaks ja järsuks kaevata....
Mulle tegi see nii kohtavalt nalja kuidas ta omaette kirus, porises ja torises :D
Eks esimest korda seda rada läbi joostes, ongi emotsioonid sellised. Järgmisel aastal on mida oodata :)



Jooks numbrites:
Minu kella(Suunto Ambit3) järgi näitas distantsiks 8,23 km
Aeg: 57:00.9
Koht 239
N30 koht 24
Pulss: 153
Tempo: 6:52/km
Kalorikulu:497 kcal

Getrinil N16 koht 9


Mul oli Nõiariigis mõttekaaslasi :) Tervitused Võrumaa Spordiliidult

Kohtumiseni 1. augustil Vastseliinas

esmaspäev, 6. juuli 2015

III Rõuge maraton

Olin seda päeva ju nii kaua oodanud ja lõpuks oligi see käes- minu selle aasta esimene maraton. Viimastel päevadel oli nii mõnus elevus sees, justkui läheks oma elu esimest maratoni jooksma. Püüdsin olla siis eeskujulik maratoonar ja kirjutasin endale meeldetuletuseks kõik vajaliku ülesse. Alustades riietusest, energiageelidest, lõpetades sellega, mida ma söön enne maratoni. Oli ju eelmisest maratonist 7 kuud möödas.

Ja nii minu moodi on minna lihtsalt ja teha ära, ning hiljem kahetseda, et miks ma rohkem ei pingutanud ja ette ei valmistanud...


Seekord siis proovisin olla tublim.

Isegi teiperiga sain enam-vähem hakkama kuigi esimeste päevade mahalaadimine oli väga-väga raske ja tegin ikkagi mõningaid järeleandmisi. Ma lihtsalt ei suuda ilma süsivesikuteta :)
Viimased neli päeva jõin ohtralt Borjomi ja juurde ka viinamarjamahla. Ja muidugi palju, palju maasikaid ja arbuusi, mida praegusel hetkel on igalpool saada.
Seekord ei õnnestunud mul paraku, tegelikult ma lihtsalt unustasin, soetada endale Beed It (Beetroot Juice) toodet.
Aga muusosas tundsin, et olen toitumisega korralikult ettevalmistanud. Isegi üks päev enne maratoni, kui abikaasa õues saslõkki grillis, suutsin ennast taltsutada ja ei võtnud isegi ühte tükikest, meie Marikaga sõime õhtusöögiks maratoonaritele kohaselt spaghetti polognese´t :)

Treeningud enne maratoni olid pigem tagasihoidlikud, jooksin küll peaaegu iga päev puhkuse ajal aga distantsid olid lühikesed, tempo madal ja ühesugune. Ainuke planeeritud jooks silmas pidades eelseisvat maratoni, oli juuni alguses joostud 30km, mis õnnestus hästi ja andis mulle palju enesekindlust juurde.


Ja üks päev enne maratoni tegin veel kuuma päikese käes hommiku(test)jooksu, mis andis ka lootust, et maraton saab täiesti piinavabalt läbitud. Jalad olid nii kerged ja minek oli super. Kuum ilm ei häirinud üldse.


Hommiku(test)jooks


Rõuge maratoni trumbiks pidasingi enda jaoks kuuma ilma. Tundub, et mul ei ole probleeme kuuma ilmaga joosta.
Paar päeva enne starti vaatasin üle ka stardinimekirja ja leidsin sealt 8 naist(hiljem selgus, et 10 naist oli lõpetajate seas), 5 naist olid täitsa tuttavad nimed, paar võõrast nime ka.
Hea meel oli, et ka Tiina otsustas Harjumaalt kohale tulla. Nüüd oli Rõuge maratonil lausa kaks Klicki jooksjat :) Protsentuaalselt päris kõva sõna, või mis :)

Teadsin, et Kristi, Marika, Tiina ja mina oleme ajaliselt kõik võimelised sama aega jooksma. Seega valmistasin ennast juba ette, et mingit võistlust(võiduajamist) ei tule, kohtade jagamine las selgub rajal ja mingit strateegiat ma endale ei teinud. No ei taha enne võistlust ennast emotsionaalselt stressi ajada ja siis on hea kui pigem mõtlen enda jaoks selle kõige kehvema tsenaariumi :P. Plaan oli ennast pigem natuke tagasi hoida ja joosta mõistusega. Samas ajaliselt olin ikkagi mõelnud, et aeg võiks jääda 4:00-4:10 kanti :)

Võistluspäeval oli äratus kell 7:00, et kell 8:00 kodust välja sõita. Öömajal oli ka Marika, kes oli hommikuses köögitoimkonnas ja keetis putru. Sain ka esimest korda chia seemned ära proovida :)

Juba päev varem olin endale riided, geelid, joogid ja muu varustuse valmis pannud.

Suunto Ambit3 laadis akut samalajal

Kreemitasin ennast ka korralikult päiksekreemiga kokku, teada ju oli, et tuleb jälle kuum ilm.
Kirjutasin veel abikaasale ja türele paberile juhtnöörid, et mis kell nad võiksid Ööbikuorus kohal olla, et näeksid mind teisele ringile minemas. Panin vahemiku 10:50-11:10.

Rõugesse jõudsime 8:20 ja samal ajal jõudsid ka Kristi koos K1-ga. K1 oli ka ennast pühapäeva vara hommikul üles ajanud, et meid raja ääres ergutada. Minu kniks ja kummardus Sulle ;)


Mina, Kristi, Marika








Võtsime numbrid ja tsillisime niisama. Stardinumbrid olid taaskord vastavalt sellele, kellel mitmes maraton käsil. Mina läksin oma 12-ndale ametlikule(kokku 20-ndale) maratonile, Kristil 7-s, Maarikal 53-s.

Soojendus ununeski ära, siis kui juba stardikoridori suunati siis ütlesin Kristile, et lähme vähemalt sörgime üle heinamaa. Niipalju siis soojendust oligi enne pikka distantsi :)

Korraldaja suunas oma käe üles, kõlas pauk ja maratoonarid võisid startida. Kokku oli meid vist 30-ne ringis. Mõned jooksjad, nagu selgus, startisid juba kell 8:00. Sain aru, et need olid jooksjad kellel ajalist eemärki ei olnud, tulid läbima ja koguma, nende seas ka näiteks Margus ja Annika.

Allikas:Võrumaa Spordiliit. Start.


Kui finisialast väljas olime ja sõiduteele jõudsime siis selgus, et rada on muudetud(kuskilt ühe kõrvaga olin kuulnud, et mingi rajaosa on muudetud aga täit selgust mul ei olnud) ja jooksime kirikumäest alla ning paremale metsa sisse. Ning sealt edasi hulk üllatusi- tõus tõusu järel, kohe alguses võtsin tõusud kõndides, ei näinud põhjust joosta ja pulssi taevasse ajada. Kõndisid ka minu eesolijad. Naistest oli minu ees vaid Kristi. No igaljuhul Kristi oli mulle nüüd jäneseks ja see sobis mulle väga hästi. Sest palju hullem variant minu jaoks oleks see kui ma oleks ise jäneseks olnud aga toohetk ei olnudki see kuidagi võimalik sest Kristi tempo oli minu omast ikka tunduvalt kiirem ja ma pigem mõtlesin, et hoian nii jooksu alguses veel tagasi, aega ju on. Vahe venis kohati paarisaja meetri pikkuseks. Hiljem Kristi ütles, mis teha kui jalad lihtsalt ise eest ära jooksid, keha pidi ka siis järgi minema :D

Esimesele ringile võtsin toiduks kaasa ühe 100g geeli ja plaan oli esimest korda seda manustada teises joogipunktis 8,3 km-l. Vett mul kaasas ei olnud. Arvasin, et korraldaja teeninduspunktidest mulle täitsa piisab. Esimeses punktis võtsin topsi vett ja svammiga kastsin ennast korralikult märjaks.
Oli vist natuke enne esimest teeninduspunkti, umbes kolmandal kilomeetril, kui tundsin, et mul on seljataga üks jooksja, mõtlesin küll, et ei tea kas on nüüd mees või naine, natuke hiljem selgus tõde, oligi naine :) Ei läinud kaua kui Rõuge maratoni II naine metsavahel minust möödus. Nüüd oli mul kaks jänest ees :)
Ikka suutsin veel peaga mõelda ja ei võtnud sappa, jooksin omale sobivas tempos. Tähtis oli ju HEA ENESETUNDEGA maraton läbida...kuigi olgem ausad, hetkeolukord andis täitsa lootust, et äkki saab ka sellel aastal poodiumile. Seljataga oli täiesti vaikus ja näha ei olnud kedagi. Aga väga ei tahtnud veel sellel teemal mõtteid heietada enne kui üks ring on läbitud.

Peale teeninduspunkti kui tuli asfaldi osa 5-8 km, see minu lemmik lõik rajast, siis tulid mõlemad seljad siiski mulle järjest lähemale. Ja umbes 6km ma möödusin teisest naisest. Minek oli lihtsalt nii hea, pulss oli kontrolli all ja enesetunne super. Kasutasin võimalust, et allamäge pikema sammuga edumaa tekitada. Kristi oli ikka veel päris kaugel aga mul oli hea minek ja tunne oli super. Lasin jalgadel tegutseda :) Sain aru, et laskumised ongi minu võimalus.

Teises joogipunktis võtsin geeli, vett ja jälle tegin ennast korralikult svammiga märjaks. Algas tagasitee. Nüüd tuli ka paar lauget tõusu võtta.
Peale geeli tarbimist tuli vist natuke värskust juurde, ei teagi, tempo püsis küll sama aga Kristi selg tuli järjest lähemale.
Nii umbes 11-ndal kilomeetril oligi Kristi mu kõrval ja ergutas mind edasi minema. Küsisin enesetunde kohta ja kõik oli väga super aga liiga kiire algus oli saanud vist. Ergutasin teda ikka kaasa tulema. Mina läksin, psühholoogiliselt andis ka kindlasti juurde teadmine, et nüüd olin ju esimene naine :) Võite arvata, mis emotsionaalne pudru ja kapsad mu sees käis :D
Aga siiski...liiga vara veel...

Kolmandas joogipunktis jälle värskendasin ennast ohtralt veega ja lonks geeli ka läks sisse. Enne keskusesse jõudmist oli mõnus laskumine, seal sai jälle kiirust arendatud. Kasutasin jälle oma trumpi ja panin kolmemeetriste sammudega :) Ja taaskord üllatuseks nägin, et rada ei kulge otse vaid pean mäest alla jooksma ja metsavahele. Algas maratoni ringi minu jaoks kõige ebameeldivam raja lõik, mets ja loodus olid küll ilusad aga see vingerdamine ei meeldinud mulle üldse :P Neli kilomeetrit vingerdamist....ja konkurent oli ka Kristist möödunud ning mulle taaskord ohtlikult lähedale tulnud. Nüüd sai minu ainukeseks eesmärgiks läbida vähemalt(kui täispikk äkki ei õnnestu)poolmaraton esimese naisena :) See ka õnnestus aga meelde tuli Rõuge maratoni esimene aasta kui ma samamoodi läbisin poolmaratoni esimese naisena ja teine naine oli staadionil mu selja taga. Täna siis samamoodi. Juba vaikselt leppisin olukorraga, et ajalugu kordub taas :) Küll ta mu kinni napsab...

Teisele ringile minek

Kohe saab esimene ring läbitud


Raja ääres olid kaasa elamas abikaasa, tütar ja sugulased. Ise mõtlesin, et saan neile vähemalt korraks seda rõõmu pakkuda, et olen esimene naine :)

Ring sai läbitud ja mu pea kohale kerkisid tumedad murepilved, et kas võibolla kiire esimese ringi lõpp maksab mulle hiljem kätte. Aga no selline adrenaliin oli toohetk sees, pidin ennast mitmel korral piitsutama ja meelde tuletama, et võistlus ei lõppe veel, teine ring on ka veel tulemas....

Kahjuks ma ei pannud kellal poolmaratoni aega lukku, no alla kahe tunni oli korralikult :) Mingi hetk ma vaatasin aga see oli vist staadionile jõudes. Ise veel imestasin, et päris hea poolmaratoni aeg tuleb. Ja jälle ma mõtlesin esimese aasta maratonile, kus ma ka esimese ringi panin hullu ja teise ringi lõpus kärssasin. Ega ometi täna midagi sellist juhtu?

Uuele ringile minnes võtsin joogipunktist vett, või vähemalt ma arvasin, et see on vesi. Teglikult oli spordijook ja kõige selle ehmatuse ja sahmerdamise juures unustasin ka geeli võtta ja nii jäigi, et pidin nüüd 4,2 km ootama, et järgmine lonks vett saada. Seda osa kartsingi kõige rohkem, kartsin, et jään kuivale. Taaskord tuli võtta need ringi esimeste kilomeetrite tõusud. Piret, nii oli Rõuge maratoni II naise nimi, oli mulle seljataha jõudnud ja mul oli väga ebamugav. Mitte sellepärast, et konkurent mulle kuklasse hingas vaid rohkem sellepärast, et ta pidi mu märga tagumikku vaatama :P , mis oli joogipunktides kastmisest märg.
Tahtsin juba öelda, et kaua sa mu märga tagumikku ikka vaatad, mine jookse mööda :D aga tundus, et talle sobis mu tempo kuigi see vajus kohati ikka haledalt madalale. Aga võrreldes maratoni algusega, oli mul nüüd vastupidine hirm, et kui nüüd konkurent möödub siis sappa ma ei jõua võtta ja läinud ta ongi. Tollel hetkel ei olnud ma jänesest minu ees huvitatud. Las siis pigem sörgib minu seljataga, sest tundus, et ta väga ei pingutanud, et minust mööduda. Niimoodi me vaikselt kulgesime ja sörkisime metsateel.

Ühel hetkel ei jälginud ma enam teeäärseid silte ja hakaksin ristmikult otse jooksma, kui kaasjooksja hõikas, et vasakule tuleb hoopis minna. Ja nii meie positsioonid muutusid, Piret hakkas nüüd siiski vedama.
Ja kui jõudsime joogipunkti juurde, see kaua oodatud joogipunkt, siis oli meil juba u. 100m vahe.

Vahepeal oli kurk juba korralikult kuiv ja see oli kõige oodatum joogipunkt sellel võistlusel üldse. Võtsin sisse geeli, ohtralt vett, mitme topsi kaupa, kallasin ka ennast märjaks. Ja kuna geelimaitse hakkas juba vaiskelt üle viskama siis võtsin ka arbuusi, mis oli s u p e r.
Kui joogipunktist minema hakkasin, nägin et Piret jookseb mulle vastu. Ma ei saanud enam midagi aru. Siis hõigati seljatagant, et rada läheb paremale. Piret oligi valesti jooksnud. Ja taaskord olime koos.
Kuna me kõrvuti jooksime ja nii pikalt juba pendeldanud, siis otsustasin tutvust teha :) Piretil oli käsil kuues maraton ja Rõuge maratonil osales esimest korda. Ütlesin, et ma juba kolmandat korda Rõuges ja eelmistel aastatel naiste arvestuses II koht, tõotab sama tsenaarium vist ka sellel aastal, millepeale Piret ütles et ma ei peaks muretsema. Tuleb seekord esimene ära. Hea oli kuulda selliseid motiveerivaid sõnu, seda enam kui sulle ütleb seda konkurent aga samas oli veel 16 km lõpuni ja kõik oli veel väga lahtine. Tetavasti algab õige maraton 30-ndal kilomeetril ;)

Meil olid tempod nii sarnased ja natuke kartsin kui kohtade jagamine jääb päris lõppu. Ometi ma ei mõelnud veel mingit lõpuspurti teha. Kuigi just siis olime jõudnud taaskord minu lemmik rajalõigule. Ütlesin siis oma kaasjooksjale, et mulle meeldib see lõik ja läheksin nüüd ja jookseksin natuke tempokamalt. Allamäge kulgedes vahe järjest suurenes. Lõpuks kui asfaldi lõik läbi sai ja pööre heinamaale tuli siis nägin, et meie vahe oli u. 200-300m.

Enne tagasipööret sai veel joogipunktis ennast värskendatud. Olgugi, et oli võistlus esikoha peale, ei hoidnud ma joogipunktis ennast tagasi, jõin korralikult mitme topsi kaupa, võtsin jälle arbuusi ja kastsin ennast korralikult.
Ja nüüd oli jäänud veel tagasitee sirge ning viimased ebameeldivad 4km.

Eelviimases joogipunktis oli meie vahe taaskord oluliselt vähenenud, kui mina lõpetasin enda kastmise siis jõudis joogipunkti ka minu konkurent. Ja ei läinud kaua kui me jälle kõrvuti jooksime, ütlesin siis talle: "Taaskord meie teed ristuvad" :)
Jooksime natuke koos ja kui algas laskumine tundsin jälle, et nüüd on minu võimalus. Ja kuna Piret kaasa ei tulnud, siis sain jõudu veelgi juurde.
 

Rõugesse jõudes karstin küll, et äkki on meie vahe jälle vähenenud, minu kõige suurem kartus oligi see, et peame oma kohad välja selgitama viimastel kilomeetritel, viimastel kõige raskematel kilomeetritel. Ainuke lohutus oli see, et tingimused on meil samad, raske on meil mõlemil.

Ja kui metsast välja sain ja jäänud oli 4km siis tagasipöördel seljataha vaadates nägin, et ei paista kedagi. Nüüd võisin kergemalt hingata ja mõttes julgesin juba endale medali kaela riputada. Emotsioon oli ülev. Ja selle emotsiooniga nüüd vurasingi. Mul tuli veel viimastel kilomeetritel hull elu sisse. Suhtlesin rajalolijatega ja mõnele tuttavale, kes jooksis 8km ringil, ütlesin isegi, et no kas tõesti lased maratoni esimesel naisel endale ära teha :)

Viimastel kilomeetritel oli juba üsna lõbus joosta, sest rajal oli nii palju jooksjaid, enamus olid 8km ringi lõpetajad. Ja oli palju ka neid kes mind ergutasid. Aitäh!

Nüüd oli jäänud veel finis vormistada, veel oli vaja võtta viimane hullumeelne tõus. Abikaasa ja sugulased hõikasid juba kaugelt, et mis kõndimine see olgu, jooksma peab :)

Kui ma nüüd ei eksi oli see Anne, kes kandis esmaabi särki ja ergutas mind veel staadioniringil. Naersin siis, et kas tema ongi see, kes kõik vigased finisini toimetab :) Nii kohusetundlikult ja tõsiselt tegi oma tööd.
Tagasipöördel, kui finisini oli jäänud veel paarsada meetrit jooksis mulle vastu ka Piret, kellega lõime patsu. Temal oli jäänud veel natuke minna, et jõuda samasse kohta kus mina.

Lõpus oli emotsioon muidugi laes, jõudu oli veel niipalju, et teha üks finisihüpe. Ja nii tore oli näha kogu seda rahvamassi tervitamas.
Kuna sellel aastal oli Võrumaa pikamaajoksusarja lisandunud ka Rõuge 5 järve jooks, mis toimus samal ajal, samal päeval, siis oli rahvast oluliselt rohkem kui eelmistel aastatel. Seda uhkem oli muidugi finisijoont ületada :)

Minu emotsionaalne finis



Ma olin nii õnnelik lõpus finisis, et unustasin isegi kella kinni panna, võtsin vastu õnnitlusi ja kallistusi, samalajal panin tähele, et üks kaamera filmib kahtlaselt palju ja tundus, et ainult mind :D Ja siis tuli tore reporter minu juurde tutvustas ennast ja soovis teha intervjuud Võrumaa pikamaajooksusarjast. Kuigi toohetk oleks tahtnud rääkida hoopis pikemast distantsist ja võidust :P

ETV-le intervjuud andmas


Aga mul on nii hea meel, et saime natuke jälle Võrumaa pikamaajooksusarja reklaamida.
Ja juba õhtustes uudistes võis Rõuges toimuvast jooksupeost uudist näha. Vaata siia

Lõpuks kui intervjuu oli antud, otsisin kohta kuhu saaks korraks maha visata ja siis lõpuks taipasin ka kella kinni panna aga see näitas siis juba minu lõpuajaks 4:18 :)

Ja väga, väga kahju oli, et ma ei näinud Kristi finisit. Pärast abikaasa rääkis kui vinge duell käis Kristil Margusega lõpus.


Allikas:Võrumaa Spordiliit. Kolm kanget


Maraton numbrites:
Aeg: 4:03:41
Üldkoht 13
Naiste koht 1
Keskmine tempo: 5:43/km
Keskmine pulss: 161
Kalorikulu: 2488kcal

Kiireim kilomeeter oli 4:58/km

Raja tõusud ja langused ja oranziga minu kiirus


See oli minu üks meeldejäävamaid sportlikke saavutusi. Unustamatu päev.
Ja selle päeva eest tahan öelda aitäh korraldajatele, eesotsas Merikesele ja Ivarile, aitäh minu perele, Kristile, K1-le, aitäh kõigile sõpradele ja toetajatele.
Te olete parimad!

Ja palju, palju õnne Piretile ja Kristile!

Finisiselfi


Nüüd, juba päev hiljem ei suuda ma ikka uskuda, et mul oli seda jaksu jalgades ja kehas. Siiani mõtlen, et kust see tuli? :) Ikkagi väga super aeg arvestades seda maastikku.
Ja täna võiks vabalt minu tublid jalad uue maratoni ette võtta. See annab ainult kindlust, et minu jalad ja keha on loodud maratoni jooksma :) Nii on!

Neile, kes veel ei ole maratoni distantsi ette võtnud aga väga tahaks, ütlen: "Jooks on lahe aga maraton on omaette tase!!!" ;)

Järgmine aasta jälle Rõuges!